Vabatahtlikult Prantsusmaal

Iga lõpp on uus algus

Karit — Thu, 12 Aug 2010 08:19:30 +0000

Aeg on kiiresti möödunud ning aasta ongi läbi saanud ja ma olen tagasi Eestis. Väga hea on tagasi olla, mis siis, et teine päev kodus, ma ikka veel vist ei saa täpselt aru, mis toimub. Kokku siis 11 kuud elu Prantsusmaal vabatahtlikuna. Töötamist laste ja noortega. Rahvusvahelised projektid, noortelaagrid, administratiivne töö kontoris. Uus keel, uued töökaaslased ja sõbrad. Uued elukaaslased. Reisimine ja uued avastused. Imemaitsvad söögid ning tunnistan, et heade veinidega olen küll vist ära harjunud nüüd. Nüüd jääb veel Eestis raportid kirjutada ning siis saabki see kogemus ka ametlikult läbi. Katsun vaikselt jälle Eestisse sisse elada – jätkan sügisest Tartu Ülikoolis magistriõpinguid,…hakkan aktiivselt tööd otsima (kellelgil soovitusi? :)

Selline asi ka, et eile sain rõõmustavaid uudiseid, nimelt minu 3 minutiline video minu vabatahtlikust teenistusest võitis kolmanda koha Europemobility videokonkursil. Auhinnaks siis kuulsus ja aupaiste, ok..tegelikult siis auhinnatseremoonia Itaalias septembris, kus Mobility seminari raames oma filmi tutvustada.

Ma ei tea, kas mul on siia blogisse enam suurt miskit kirjutada, sest Prantsusmaa on mõneks ajaks nüüd läbi. Loodetavasti tekib võimalus sinna mingi hetk veel tagasi minna, sest nende paari aastaga pole ma vaimustuses veel üle suutnud saada. Aktiivselt tahaks prantsuse keelega edasi tegeleda, et mitte ära unustada kõike. Otsisin telekast juba prantsuskeelseid kanaleid ning tassisin mõned prantsuskeelsed raamatud kojugi.

Bye, bye Marmande

Eelviimane päikseloojang Marmandes

Viimane pühapäev Marmandes

Karit — Sun, 08 Aug 2010 09:58:46 +0000

Lõpuks võin öelda, et kohver on pakitud, et ülehomme kell 6.34 hommikul öelda head aega Marmandele. Ma olen siit mitmeid kordi kohvriga rongijaama kõndinud, kuid senini alati kavatsusega siia tagasi tulla. Ei tea ju, mis elu toob, aga hetkel ei ole küll paanis siia tagasi pöörduda. Tegin suurpuhastuse korteris. Minu kahjuks tuli mul teha lõpp-puhastus ka kõigi eelmisete eest. See korter pole vist juba paar aastat tühjaks jäänud, alati oli keegi, kes jäi või tuli. Sellisel puhul on alati küsimus, et ei tea, mida ära vistata, mis kelle oma on ja üldse kes, mida teeb. Nüüd siis oli selge – tassisin mitu head kotitäit prahti prügikasti õuel. Suutsin lõpuks vabastada külmkapi pealse – see on üks koht, kus oli alati mingit kummalist koli. Näiteks Adolfo pani sinna tühje veepudeleid hoiule või siis mingeid pappkarpe ja muud sellist. Pesin kõik toad ära ja seadsin isegi kolakapis asjad korda.

Valmistasin oma töökaaslastele mälestuseks ühe seina “asja”. Kirjutasin neile Artur Alliksaare luuletuse “Aeg” ning sinna samasse juurde minu enda prantsuskeelse versiooni sellest. Tõmbasin veidiga pintsliga siit ja sealt, ja voilà. Oma perekonnale raamisin ära leivakalja isekirjutatud retsepti eesti ja prantsuse keeles ning kingin neile selle koos vanemate toodud kaljaga. Perekonnaga olen viimased päevad rohkem jälle koos olnud. Kutsusid neljapäeva õhtul mind enda juurde õhtustama ning reedel nende sõprade juurde peole kaasa. Väga mõnus oli seal, oma 25 inimest, istusime väljas verandal, sõime head paremat, vaatasime päikeseloojangut ning mängisime üht seltskonnamängu (natukene nagu petanque). Siis sattusin ükspäev nende juurde veel basseini end lõbustama ja raamatut lugema. Nad ise olid ära, aga ütlesin, et mine julgelt, kui isu on vette minna.

Eile õhtul oli siis head aega pidu minu töökaaslastega. Ma ei tea, kas selle kohta saaks pidu öelda. Istusime ühes kohvikus, sõime Jean-Claude´i tehtud quiche´e ning rääkisime juttu. Kohal olid nelja vabatahtliku siinsed perekonnad ning veel mõned inimesed. Kõik oli nagu tavaliselt, miskit eriti emotsionaalset või hingeliigutavat vestlust ma nendega ei pidanud ning pigem rääkisin õhtu otsa austriast pärit vabatahtlik Reginaga. Kes muide elab ühe suurema suusakeskuse juures Austrias ja kutsus mind lahtkelt endale ka külla (mis hea idee!). Anti mulle siis minu Youth Pass sertifikaat pidulikult kätte (jeiii! ?) ja siis oligi enam vähem kõik. Esmaspäeva õhtul on hüvastijätu pidu number kaks Blue Café-s aga ma ei ole kindel, et mul on isu sinna minna, sest võib olla veeden selle õhtu hoopis oma perega.

Ühesõnaga ma võtan veel neist kahest viimasest päevast maksimumi, kuid üldiselt on kõik valmis, et ära koju sõita. Peatseni Eestis siis!

Veel viis päeva

Karit — Thu, 05 Aug 2010 12:37:04 +0000

Lõpp läheneb. Ma ei tea, kas kiiresti või mitte, aga igatahes hakkab lahkumine juba silmapiirilt paistma. Eile sõitsin Bordeaux-sse, et oma tuutoriga üle vaadata minu lõppraport ja Youth Pass sertifikaat ning tegime siis üldise projekti hindamise ka ära seal. Küsis, et kas teeksin veelkord vabatahtlikku teenistust, kas jäin rahule projektiga, mis meeldis ja mis mitte ning mida ma aasta jooksul õppisin. Vastasin, et soovitan teistelegi vabatahtlikku teenistust ning tõenäoliselt teekin veel teine kordi, kui võimalust oleks. Võib olla valiksin küll teistsuguse projekti, kuid üldiselt olen ma oma aastaga siin siiski rahul. Olen palju õppinud – alustades prantsuse keelest, rahvusvaheliste projektide organiseerimisest, laste- ja noortega töötamisest ning lõpetades inimsuhete, prantsuse kultuuri ning eluga. Kohtasin mitmeid huvitavaid inimesi, reisisin Prantsusmaa suhteliselt risti-rästi läbi ja oli mõnus aasta. Loomulikult oli ka hetki kui tahtnuks kõiki eriti kõvasti eesti keeles sõimata ning öelda kõike seda, mis mõttes. Õnneks (või kahjuks) ma siiski seda ei teinud. Siia blogisse ei ole ma võib olla kõigest sellest, mis siin Marmandes toimunud on kirjutanud (peamised, on siiski asjaga kursis, et mis segadused siin aset leidsid), aga ütlen, et lihtne see ka ei olnud ja paar korda sai pisaraid ka valatud. Mis seal siis ikka.

Täna siis peaksin allkirjad ära andma, homme veel viimased asjad tööle ära tooma (nagu minu hea logu jalgratas) ja siis on loodetavasti tööga kõik. Nädalalõpul kavatsen siis korterit kraamida ning oma väheseid asja kohvrisse paigutada. Jaa, nimelt eile saabusid Marmandesse teist korda minu vanemad. Teevad väikest Eurotrippi ja tulid mind ka külastama. Sain nende autosse kogu kogu kraami ära anda. Ma ei oleks eluilmaski vist suutnud kõike seda lennukisse mahutada. Pakuks et nelja kohvri jagu (mul on ainult üks). Igatahes oli väga hea üllatus.

Vaadake ülesse, hingake taevasse…(mägedes)

Karit — Mon, 02 Aug 2010 08:13:13 +0000

Mul on tunne, et ma pean vist mägedesse elama kolima. Lihtsalt nii vaimustava elamuse jättis mulle nädalavahetus Püreneedes. Ma ei taha teid kadedaks ajada, aga ütlen kohe ära, et pildid mis ma siia ülesse panen on umbes kümme korda lahjemad kui tegelikkus oli.

Algas kõik sellest, et Julien tuli laupäeva hommikul minu juurde, et pidada plaanid, mida nädalavahetusega teha. Mere ääres käimisest oli mul juba veidi isu täis saanud, sest rannas niisama lebotada on suhteliselt igav ja lainetes olen ma mitme päeva jagu juba hüpanud. Seega pakkus ta välja, et lähme siis mägedesse, ta on nõus oma kolmetunnise autosõidu ette võtma. Umbes viistest minutit pärast algset ideed ja seejärel kiiret google maps otsingut olimegi juba autos et sõita kõrg Püdreneedesse, suunaga Tarbes´i poole. Kuna me olime alustanud suhteliselt hilja (uni on liiga magus), siis jõudsime sihtkohta (väike küla Lourde´i lähedal…sest Lourde´i on tuntud üle Euroopa, kuigi tõsi, pigem katoliiklaste seas) kella poole viie ajal. Lac bleu de Lesponne ehk siis Lesponne sinine järv ligi 2000m kõrgusel mägedes oli sihtmärgiks. Alustasime siis kõmpimist mäkke, mina kollastes muhu tennistes, sest mul paremaid matakjalanõusid ei olnud. Päris hingeldama ja higistama võttis, mis siis, et päike oli juba ühe mäe nõlva taha vajunud. Ma ei liialda üldse kui ma ütlen, et see oli uskumatult ilus seal.

teel mäkke

üleval uitasid ringi hobused ka

Päris järveni me siiski ei jõudnud, sest me ei tahtnud päris pimedas mäst alla tulema hakata. Aga ega sellest eriti hullu polnudki, sest üleval olnud väike kosk oli juba piisav põhjus selleks ronimiseks. Alla jõudes oli kell üheksa. Seepeale meenus Julien´ile, et ta tunneb kedagi seal samas lähistel ning kui oleks võimalus sinna öömajale saada, siis võiks pühapäeval ka mägedes konnata.

Vincent võttis meid hea meelega vastu. Istusime kolmekesi õhtul kohvikus, rääkisime juttu ning nautisime esimest augustiööd. Öömaja pakuti ka ning hommikul tutvusime Vincent´i ülimalt sümpaatse isaga, kes rääkis oma mägiseiklustest. Ütles, et teeb iga päev kasvõi pisikese jalutuskäigu mägedes. Põle ka ime, kui sa põhimõtteliselt mäe all elad.

Pühapäeval oli teejuhiks Vincent kes meid siis Püreneede rahvuslikku parki viis. Ütles, et see on küll veidi inimesi täis, see tähendab, et ei saa päris üks ringi uidata (nagu seda eelmine päev olime teinud), kuid pidavat olema üks ilusamaid kohti mida suhteliselt kerge vaevaga saab vaatama minna. Poolteist tundi autosõitu jälle ning ma ei suutnud mitte jätta õhkamata iga kord kui me mõnes kosest mööda sõitsime. Seal siis võtsime ette pooleteist tunnise matkaraja ühe järve suunas jälle. Ma ei tea, ma ei suuda ausalt öeldes piisavalt hästi kirjeldada kui ilus seal oli. Olime plaaninud üleval pikniku pidada, sest kotis olid sinki, juustu, saja ja veini, kuid kuna üleval müristas kõvasti ning taevas tõmbus mustaks siis tegime kiiremas korras laskumise. Jõudsime alla täpselt nii, et saime parajalt märjaks viimase paarisaja meetriga, kuid muidu oli kõik ok.

Parc national Haute-Pyrénées

üleval järve ääres

voilà

Pikniku pidasime veidi hiljem, siis viisime Vincent´i koju ning tuligi tagasi Marmande poole sõitma hakata, sest päev oli mööda saamas ja esmaspäev tuleb minu ju tööle tulla siiski.

Jälle üks kurb hüvastijätt

Karit — Wed, 28 Jul 2010 08:49:42 +0000

Tund aega tagasi saatsin oma elukaaslase ära rongi peale. Sõidab Marseille´sse ja sinna tuleb üks sõber talle vastu ning siis autoga koju Genovasse Itaalias. Kuus kuud elasime koos, kuus kuud jutustasime iga õhtu kõigest sellest, kui võimatult tahumatud on inimesed või muljetasime päevasündmustest. Hommikuti siis sõime koos, mina tavaliselt kruus piima ja hommikusöögi küpsised (siin on kaupmehed välja mõelnud ja aktiivselt turustanud teravilja hommikusöögi küpsiseid) ning Adolfo siis šokolaadihelbeid kakao ja piimaga. Võib olla Eestis olles ei oleks meist saanud sõbrad, sest olime siiski päris erinevad inimesed, aga siin olude sunnil, veetsin temaga koos suurepärast aega. Võin öelde, et mul on Itaalias nüüd üks sõber juures. Lahkumised on kurvad. Rongijaamas oli Adolfo kaks perekonda ja siis tema kaks ülemust koolist kus ta töötas. Kohvreid oli tal kolm pluss kitarr, mida mina ennast tassima pakkusin. Nüüd võin öelda, et olen selle 10 ja poole kuu jooksul näinud lahkumas kõiki pikaajalisi vabatahtlikke. Gloria detsembris, Sophia juuni algul ja nüüd Adolfo. Olen ainukesena veel siia jäänud. Detsembris saatsin ära lühiajalise vabatahtlike grupi, kuid õnneks lahkuvad neli lühiajalist vabatahtliku seekord minuga koos 10. august. Sest tõesti mulle ei meedli rongijaamas lahkuvale rongile lehvitada.

Eile õhtul tahtsin esialgu korralda väikest sorti istumist Adolfo lahkumise puhuks, aga kuna tal oli juba eelnevalt kokkulepitud õhtusöök oma perekonnaga siin, siis oli “pidu” ilma temata. Kohal olid need neli vabatahtlikku ja veel paar inimest. Küpsetasin tomati-kitsejuustu-sinihallitusjuustu quiche´i ja tegin riisi-kana (ja igast muude asjade) salatit. Aga kuidagi kurb oli ikkagi õhtu. Adolfole tegin veidi ka fotomontaaži, printisin pildid meist ja raamisin ära. Talle meeldis.

Paratamatult mõtlen ise ka juba lahkumise peale. On asju mis saavad läbi, vaikselt tuleb hakata hüvasti jätma. Ikkagi on raske osadega öelda hüvasti, teadmata, kas tekib veel kunagi võimalust kohtuda. Muidugi on siin ka neid, kellest lahkumine minus kurvastust ei tekita.

Aga hästi, nüüd siis teen tööd veidi!

Veidi tomatitest, rohkem La Rochelle´ist

Karit — Mon, 26 Jul 2010 13:36:41 +0000

Reedest kuni pühapäevani oli Marmandes siis kurikuulus tomatifestival. Kurikuulus seepärast, et kuna Marmande on tomatilinn, kuid kogu siin oldud aja jooksul pole ma näinud mingisuguseid märke erilisest sidemest tomatitega, siis lootsin et juulis peetav festival valgustab mind lõpuks selles osas. Reedel pärast tööd läksin siis linna uudistama. Sai maitsta erinevaid tometisorte, ka näiteks musta tomatit, degusteerida erinevaid maiteaineid, pannes proovile oma maitsemeeli ning osta kohalikku kraami. Oma pettumuseks pean tunnistama, et tomateid ei olnud nii palju kui olin oodanud (minu kujutlustes oleks pidanud linn tomatitest kubisema). Linnas oli kolm erinevat paika, kus toimusid erinevad esinemised ning šhow´d. Turuplatsi väljakul veetsin mina suurema osa õhtust. Suutsin ennast ise kutsuda kohvikusse koos kõigi Adolfo töökaaslastega (keda oli oma 25 ringis), olgugi, et Adolfo ise läks ära koju. Ma suurt neid ei tundnud, aga oligi hea võimalus uusi tuttavaid veel saada. Päris õhtul ühinesid need neli vabatahtlikku, kellest ma siin ka kirjutanud olen, meie seltskonnaga. Päris äge ska-grupp esines kuni südaööni ning nii me seal tantsu ka vihtusime.

must tomat siis

vabatahtlikud tomatifestivali "kostüümis"

Laupäeva hommikul kell seitse alustasime rongiga sõitu La Rochelle´i poole. Kuna ei mina ega Adolfo polnud eelmine öö palju sõba silmale saanud, siis möödusid need kolm ja pool tundi rongis sügavalt magades. Saime kaheksases kupees kahekesi tukkuda. Olles kohale jõudnud asusime rongijaamas Raoulf´i ootama. Meie võõrustaja siis, kelle Adolfo oli couchsurfingust välja otsinud. Tuli autoga meile vastu, sest ta elas ise kesklinnast 3 kilomeetri kaugusel. Veidi Raoulf´ist siis ka – tegemist on prantslasega, kelle ema oli itaallane, isa tuneesiast, sündinud on ta Itaalias, õppinud Inglismaal, kuid elanud enamuse oma eluaastatest siiski Prantsusmaal. Tema ema elab nüüd Strasbourg´is, tüdruksõber on tal Saksamaal. Räägib vabalt prantsuse, araabia ja inglise keelt. Oskab ka itaalia ja saksa keeles veidi sekka rääkida. Elab koos ühe sakslasest noore neiuga, kes teeb kahekuulist praktikat La Rochelle´is…kes teeb tema juures couchsurfingut juba kaks kuud. Seda ei ole ma küll varem kuulnud, et couchsurfing võib kesta päevade asemel kuid. Ühesõnaga oli Raoulf väga külalislahke ning inimene, kellega koos olles saad aru, et ta tõesti tunneb suurt naudingut inimesi võõrustades.

Valmistas meile õhtul eriti maitsva õhtusöögi, olgugi, et me Adolfoga umbes kümme korda palusime endeid valmistamisprotsessi kaasata, siis ta keeldus sellest kategooriliselt öeldes, et külalistena ei ole meil selleks õigust. Laupäeval ja pühapäeval näitas ta meile linna, jutustas ajaloost, sõidutas erinevatesse randadesse ning õhtul viis välja linna peale ühes oma sõpradega.

vaade kesklinnale orjade tornist

sadama äärsed kohvikud

täiskuu La Rochelle´is

sadam

La Rochelle´ist aga siis. Oli veidi väiksem, kui olin ette kujutanud. Väidetavalt on talvel seal ligi 40 tuhat ning suvel 100 tuhat elanikku. Linn, mis on tuntud oma sadama poolest. Üks suurimaid prantsuse purjelaevade sadamaid, kus on kümneid tuhandeid ilusaid paate. Kesklinn oli suhteliselt pisikene, kuid õhtul rahvast täis. Vana sadama ääres kihas elu – sarnaselt Barcelonas nähtud elavatele kujudele, kes rahvast lõbustasid, oli ka seal mitmeid erinevaid artiste. Küll tantsijaid, žonglöörijaid, kunstnikke, tänavakaupmehi… kõik ümbritsetud uudistavatest möödakäijatest.

Rannad olid seal pigem pettumuseks, kuid võib olla seepärast, et ma olen Prantsusmaal juba hirmilusaid randasid näinud. Laupäeva veetsime siiski ühes rannas võrkpalli mängides. Esimest korda mängisin Prantsusmaal võrku, igati lahe oli. Linnast veidi eemal käisime ka mudarannas – võis sadu meetreid kõndida merre, ilma et vesi üle põlve tõuseks. Põhi oli aga savine, mis väidetavalt eriti raviva ja kasuliku toimega. Seega me siis sumpasime kolmekesi seal savis.

Laupäeva õhtul kuulasime tänavakohvikus umbkeelset bändi, kes mängis kõige klišeelisemaid prantsuse laule. Saime tuttavaks mõnede toredate inimestega ning jõudsime ennem magama minekut ka ühes kohalikus baaris tantsida.

Kokkuvõtlikult siis – mulle ei valmistanud La Rochelle pettumust, tegemist on ilusa väikelinnaga, kus on tore õhtul sadamas jalutada või kohvikus istuda. Adolfo oli sellest aga eriti vaimustuses, ütles, et üks ilusamaid linnasid, mida ta Prantsusmaal üldse on külastanud (lisan, et ta ei ole eriti paljusid linnasid siin läbi käinud just). Meeldejääv viimane nädalalõpp temale siin igatahes.

pidus

Ajalehet, tomatifestival ja viimane nädalalõpp koos

Karit — Fri, 23 Jul 2010 14:39:55 +0000

Millega ma siis hetkel tegelen:

Esiteks lõpetasin just viimase artikli kirjutamise kohalikule le Républicain´ile. Räägib neljast vabatahtlikust, kes alates 10. juulist siin projekti teevad kuu aega. Uuh, nüüd saadan selle jutu kellelegi ülevaatamiseks, et saaks parandatud kirjavead ning siis ongi kõik kokkulepped kohaliku ajalehega täidetud. Eile sain jälle ise lehekuulsust nautida, sest ilmusid kaks minu artiklit. Üks viimasel nädalal toimunud noortevahetusest Poola, Liibanoni, Prantsusmaa ja Makedoonia noortega, mida korraldas minu organisatsioon siin ning teine tunduvalt pikem ning ilusa pildiga minust, mis oli justkui portreelugu minu aastast Marmandes. Ehhe…me ei ole vist kuigi tagasihoidlik, et lehte pajatusi oma elust panen, aga mis teha, kuidagi peab ju oma aega sisustama :).

Tänasest algab tomatifestival Marmandes, sest kui Marmande millegi muu poolest senini kuulus pole, siis tomatite poolest vähemalt. Huvi korral võite ka Eestist Marmande tomatisorti leida. Ma täpselt ei kujuta ette, kuidas see festival välja näeb, sest programm tundus küll päris omapärane, aga eks ma teile hiljem räägin. Kahjuks ma ise saan uudistama minna ainult täna õhtul, sest nädalavahetuseks on mul juba ammuilma plaanid tehtud. Kavatsen ellu viia oma kinnisidee ja lõpuks ära näha la Rochelle´i. Ma ei tea miks, aga see on mind sügisest saadik kummitanud ja ma olen alati minna tahtnud, aga pidevalt on miskit ette või vahele tulnud. Ühtlasi on tegemist minu ja Adolfo viimase nädalavahetusega, mil oleme koos Prantsusmaal, sest minu hea elukaaslane lahkub tuleval kolmapäeval Genova poole Itaalias. Seega võtsime couchsurfingu kaudu ühendust kõigi inimestega (kokku oli neid 48 märgitud la Rochelle´i), kes võõrustavad vähemalt kahte inimest. Nimelt on la Rochelle´is pidevalt miskit toimumas, erinevad festivalid ja kontserdid ning meid oli hoiatatud, et seal on öömaja leidmine keeruline. Ühesõnaga jagasime inimesed couchsurfingus Adolfoga ära ja kirjutasime kõigile. Nädala jooksul sain mina 20-st kirjast 7 vastust, millest 3 olid äraütlevad ning 4 inimest olid heaga nõus meid vastu võtma. Adolfo sai ligi 11 vastust, millest 4 olid positiivsed. Valisime kõige esimese vastaja, tänasime ülejäänuid ning ütlesime kenasti öömajast ära.

Loodan, et tuleb mõnus nädalalõpp ning ometigi vihma ei kavatse sadada. Muideks, mul on tunne, et hetkel on Eestis ehk soojemgi kui siin, sest täna jääb temperatuur nii 25 kraadi ringi.

Taaskohtumise võlu

Karit — Mon, 19 Jul 2010 13:50:45 +0000

Ma olen mitu korda juba maininud kuivõrd kurvad on hüvastijätud ning kui palju ma seda viimase aasta jooksul olen pidanud siin tegema. Seekord kirjutan siis sellest, kuivõrd rõõmsad on taaskohtumised. Nimelt tuli Sophia taas selleks nädalalõpuks Marmandesse. Olime poolteist kuud tagasi siin hüvasti jätnud, lubanud, et kohtume taas, kuid mitte ealeski kumbki arvanud, et see saab taas olema Marmandes. Pigem siis Saksamaal või Eestis või siis mõnes teises riigis, aga mitte siin. Seepärast ma ei uskunudkui hästi oma kõrvu kui ta nädal tagasi mulle helistas ja seda teatas. Nimelt oli tema siinne perekond Hollandis koos lastega reisimas ning tal oli võimalus nendega koos siia tagasi tulla nädalalõpuks, et siis täna Toulouse´i sõita korterit otsima (sest septembrist hakkab ta õppima Toulouse´is).

Kui me reede õhtul kohvikus kokku saime, siis oli mul täpselt selline tunne nagu Sophia ei olekski kunagi siit ära läinud. Olime 9 kuud siin koos ja siis oli ta poolteist kuud kusagil peidus ning on nüüd tagasi. Ja kui aus olla, siis oligi kõik nii lahe nagu alati oli olnud. Polnud vahepealne Saksamaa teda teistsuguseks muutnud, prantsuse keelt polnud ka ära unustanud ega miskit.

Seega, seega laupäeva tegemistest ma siia pikalt ei kirjuta, aga tegemist oli äärmiselt kummalise päevaga, kuhu mahtus keset autoparklat mõnusa pikniku pidamine, viina degustatsioon kurgiga ning õudusfilmide vaatamine. Magasime rõdul nagu mulle juba tavaks saanud (sest nii tuleb palju mõnusam uni.

Pühapäeval aga oli plaanis Sophia siinse perekonnaga pikniku minna pidama. Pereema Nathali tähistas oma 43 sünnipäeva, kuhu meie Sophiaga ka olime kutsutud. Algas kohe varahommikul kell 9 sõiduga Ookeani äärde, et seal pikniku pidada. Jõudsimegi Arcachoni lähedal asuva järve äärde kusagil keskpäevaks, sest ma ei tea tõesti kuhu vahepealt tunnid kadusid. Kokku oli meid oma 25 inimest seal. Laotasime endaid pude alla vilusse ning sõime kõike head ja paremat alates quiche´ist ja praekanast kuni kõikvõimalike juustude ja puuviljadeni. Joodi veini ja räägiti niisama juttu. Kes tahtis ujus järves ringi, kes tahtis pidas siestat. Pärastlõunal sõitsime kogu kambaga siis päris ookeani äärde, kus suureks üllatuseks oli juukseid peast viiv tuul. Kuna ilm oli soe, rohkem kui 30 kraadi, siis oli suht ok olla rannas, palav kindlasti mitte.

pikniku kamp

välismaalased

Pique-nique

sai, loomulikult

vein, loomulikult

oooookean

sponaanne kontsert rannas

Tagasisõit oli mitte vahem meeleolukas. Ma ei tea miks, aga kuna meid oli kokku 5 autotäit, siis oli pereisa Fréderic see, kes alati kolonni juhtis. Mina, Adolfoja Sophia olime temaga koos autos. Ainukene asi on see, et mulle jäi päeva jooksul mulje, et tegelikult on ta kõigist kohalolnuist kõige väiksema orienteerumisvõimega. Õhtul kui tomtom oli meid juhatanud ühele pisikesele metsateele, mis oli tõesti üks kõige kohutavamas korras teid, kus ma kunagi olen sõitnud, katkes tagumistes autoas olijate närv. Iga paari minuti tagant helistati tagumistest autodest, vihaselt pärides, et huvitav kuhu me läheme siis. Kuna käes oli juba õhu ning viimane sööming oli jäänud kella 2 aega, siis korisesid kõigi kõhud ka mõnusalt. Ei jäänudki muud üle, kui pidasime autod kinni ja tegime spontaannse pikniku vol 2, kuid seekord konkreetselt ühe maja ees. Tegemist oli rahuliku elamurajooniga, kus õhtulhämaruses mööduvad ratturid meie kampa üllatunud pilkudega vaatasid. Kõhud saime aga täis.

Üldse oli mul ääretult hea meel selle perekonnaga tuttavaks saada, sest vaatamata faktile, et ma neile suhteliselt kontvõõras olin, siis võeti mind vastu väga soojalt, uskumatult soojalt. Ja Sophiaga oli koos tore. Ühesõnaga igati spets nädalavahetus jälle.

Bastille aastapäev, mis prantslased külmaks jätab

Karit — Thu, 15 Jul 2010 09:55:31 +0000

14. juuli on Prantsusmaal national holiday ehk siis rahvuslik aastapäev, tähistamaks 14 juuli 1789 Bastille vallutamist. Mingeid erilisi traditsioone neil selle vaba päevaga ei kaasne ning kõik prantslased, kellega ma eile rääkisin sellest tähtpäevast, ütlesid, et mida siin nii väga ikka tähistada – oli kunagi üks suur verevalamine, nüüd on üks vaba päev juulis, mil enamus veedab perega päeva kodus. Pariisis oli hommikul olnud militaarparaad, millest ma ka midagi postiivset ei kuulnud. Õhtul lastakse ilutulestikku. Käisin ka Garonne´i ääres seda õhtul vaatamas. Pean ütlema, et ma ei ole kunagi marmandes nii palju inimesi korraga koos näinud. Terve jõeäär oli rahvast täis, muusika mängis ja veidi enne 11 algas vee kohal tuleshow. Muusika oli suhteliselt mittesobiv, aga oma kümne, viieteist minuti jooksul oli taevas vaatepilt küll ilus, ning algul, kui suits polnud kõike enda all matnud, lõid tasane öö ning silme jõepind eriti ilusa peegelduse veel.

Päeva jooksul jõudsin noortevahetuse noortega artikli jaoks rääkimas käia. Sõin nendega koos lõunat, kallistasin ja jutustasin nendega, kellega juba eelmistest kohtumistest tuttav. Seejärel üks ring ümber Beaupuy järve, sest sellistel riigipühadel tuleb alati ometi üks jalutuskõik ümber järve vms teha. Õhtul sain tuttavaks Julieni perega, sest kuna ma ei tahtnud üksi kodus nukrutseda (Adolfo läks oma siinse perekonnaga Dune du Pyla´sse ilutulestikku vaatama), siis kutsus ta mind nendega koos sööma. Oli väga meeleolukas õhtupoolik ja mul oli tõesti hea meel selle kutse üle.

Võitlus lainetega

Karit — Mon, 12 Jul 2010 15:28:18 +0000

Käisn just supermarketis külmkappide vahel end jahutamas ja siis otsisin lootusetult maasikaid. Nimelt on tänu Saksamaa ja Hollandi mängule mul üks kihlvedu kaotatud ja lubasin maasika torti teha. Maasikad on siin läbi, käes on melonite, virsikute, nekrtariinide aeg ning seega saab maasikatordist kirsitort.

Nädalavahetus möödus taaskord ookeanis hullates. Pean veelkord korrutama, et sellist helesinist merd ning meeletuid laineid võiksin ahmida vist igavesti. Laupäeval sõitsime oma tavapärase kolmese kambana CapBreton´i randa, mis on Marmandest ligi kahe-, kolmetunnise autosõidu kaugusel Bayonne külje all. Oma üllatuseks taipasime, et tegemist on vaikeseid lapsi ja peresid täis rannaga, mis minu jaoks oli suhteliselt kummaline, sest lained olid lastele kahtlemata liiga suured.

CapBreton´i rand

Mina ise

Veetsime pärastlõuna rahulikult seal, lugesin raamatut ning arutlesime prantsuskeelsete väljendite üle. Tagasi tulles sõime ühes väikeses linnas pizzat. Pühapäeval kavatsesime alustada tunduvalt varem, kuid hoolimata kella kaheksasest ärkamisest suundusime poodi piknikukraami ostma alles poole kaheteistkümne ajal. Seekord otsustasime järgiproovitud Biscarosse ranna kasuks Bordeaux lähedal, kus me ka eelmine nädalalõpp olime olnud. Inimesi oli kõvasti enam ning ookean ka metsikum. Hoovus oli nii tugev, et ma küll ei pea ennast mingiks nõrgukeseks, aga lained loopisid mind päris hooletult ja pidevalt tuli veest kaldale minna, et jälle õigesse tsooni kõndida( sest vees see ei õnnestunud), kus paarikümne meetrises alas vetelpäästjad inimesi jälgivad. Kui keegi alast välja kaldub, siis palutakse kohe kiirest sealt lahkuda. Põhjusega, sest kahe päeva jooksul nägin neli korda, kuidas vetelpäästjad vette kedagi päästma suundusid. Kord oli see isegi päris minu kõrval. Olin umbes kümne sekundiga suutnud alast juba mõned meetrid välja triivida, kui minu kõrval üks mees hüüdis, et ta ei jaksa enam. Loomulikult ei hakanud mina ise teda päästma, sest mul oli tükk tegu, et täiest jõust ujudes ise kalda poole saada, aga hüüdsime kohe vetelpäästjat, kes olidgi poolel teel meie poole jooksmas ja tõid meesterahva tervelt rannale. Kui ma kaldale jõudsin, siis olid käed jalad puruväsinud lainetega võitlemisest. Ma poleks kunagi arvanud, et kaks lainet ja juba oledki rannast liiga kaugel. Julieni sõnul on igal aastal neid, kes oma elu sinna randa jätavad Meri oli surfareid täis ning vahepeal oli tegu, et mõni liialt hoogu sattunud sulle endale otsa ei sõida.

Biscarosse

Lainevaimustus

Stiilinäide prantsuse rannamoest

Nõnda palju siis merest.

Hommikul saatsin oma sellenädalase artikli ära, mis kõigi eelduste kohaselt peaks ilmuma neljapäeval Le Républicain´is. Tänasest alates on meil siis Makedooniast, Liibanonist ja Poolast kohal ligi 30 noort, keda ma ise täna polegi näinud. Küll nädala jooksul jõuab.