Lõpuks võin öelda, et kohver on pakitud, et ülehomme kell 6.34 hommikul öelda head aega Marmandele. Ma olen siit mitmeid kordi kohvriga rongijaama kõndinud, kuid senini alati kavatsusega siia tagasi tulla. Ei tea ju, mis elu toob, aga hetkel ei ole küll paanis siia tagasi pöörduda. Tegin suurpuhastuse korteris. Minu kahjuks tuli mul teha lõpp-puhastus ka kõigi eelmisete eest. See korter pole vist juba paar aastat tühjaks jäänud, alati oli keegi, kes jäi või tuli. Sellisel puhul on alati küsimus, et ei tea, mida ära vistata, mis kelle oma on ja üldse kes, mida teeb. Nüüd siis oli selge – tassisin mitu head kotitäit prahti prügikasti õuel. Suutsin lõpuks vabastada külmkapi pealse – see on üks koht, kus oli alati mingit kummalist koli. Näiteks Adolfo pani sinna tühje veepudeleid hoiule või siis mingeid pappkarpe ja muud sellist. Pesin kõik toad ära ja seadsin isegi kolakapis asjad korda.
Valmistasin oma töökaaslastele mälestuseks ühe seina “asja”. Kirjutasin neile Artur Alliksaare luuletuse “Aeg” ning sinna samasse juurde minu enda prantsuskeelse versiooni sellest. Tõmbasin veidiga pintsliga siit ja sealt, ja voilà. Oma perekonnale raamisin ära leivakalja isekirjutatud retsepti eesti ja prantsuse keeles ning kingin neile selle koos vanemate toodud kaljaga. Perekonnaga olen viimased päevad rohkem jälle koos olnud. Kutsusid neljapäeva õhtul mind enda juurde õhtustama ning reedel nende sõprade juurde peole kaasa. Väga mõnus oli seal, oma 25 inimest, istusime väljas verandal, sõime head paremat, vaatasime päikeseloojangut ning mängisime üht seltskonnamängu (natukene nagu petanque). Siis sattusin ükspäev nende juurde veel basseini end lõbustama ja raamatut lugema. Nad ise olid ära, aga ütlesin, et mine julgelt, kui isu on vette minna.
Eile õhtul oli siis head aega pidu minu töökaaslastega. Ma ei tea, kas selle kohta saaks pidu öelda. Istusime ühes kohvikus, sõime Jean-Claude´i tehtud quiche´e ning rääkisime juttu. Kohal olid nelja vabatahtliku siinsed perekonnad ning veel mõned inimesed. Kõik oli nagu tavaliselt, miskit eriti emotsionaalset või hingeliigutavat vestlust ma nendega ei pidanud ning pigem rääkisin õhtu otsa austriast pärit vabatahtlik Reginaga. Kes muide elab ühe suurema suusakeskuse juures Austrias ja kutsus mind lahtkelt endale ka külla (mis hea idee!). Anti mulle siis minu Youth Pass sertifikaat pidulikult kätte (jeiii! ?) ja siis oligi enam vähem kõik. Esmaspäeva õhtul on hüvastijätu pidu number kaks Blue Café-s aga ma ei ole kindel, et mul on isu sinna minna, sest võib olla veeden selle õhtu hoopis oma perega.
Ühesõnaga ma võtan veel neist kahest viimasest päevast maksimumi, kuid üldiselt on kõik valmis, et ära koju sõita. Peatseni Eestis siis!
Lõpp hea ja kõik hea!
Super, et Sa seda teha said ja super, et lõpuks kodumaale naased.
Ma ise olen veel kaks nädalat Saksamaal, aga peatselt kohtume juba Tartu soojadel sügistänavatel!