Lõpp läheneb. Ma ei tea, kas kiiresti või mitte, aga igatahes hakkab lahkumine juba silmapiirilt paistma. Eile sõitsin Bordeaux-sse, et oma tuutoriga üle vaadata minu lõppraport ja Youth Pass sertifikaat ning tegime siis üldise projekti hindamise ka ära seal. Küsis, et kas teeksin veelkord vabatahtlikku teenistust, kas jäin rahule projektiga, mis meeldis ja mis mitte ning mida ma aasta jooksul õppisin. Vastasin, et soovitan teistelegi vabatahtlikku teenistust ning tõenäoliselt teekin veel teine kordi, kui võimalust oleks. Võib olla valiksin küll teistsuguse projekti, kuid üldiselt olen ma oma aastaga siin siiski rahul. Olen palju õppinud – alustades prantsuse keelest, rahvusvaheliste projektide organiseerimisest, laste- ja noortega töötamisest ning lõpetades inimsuhete, prantsuse kultuuri ning eluga. Kohtasin mitmeid huvitavaid inimesi, reisisin Prantsusmaa suhteliselt risti-rästi läbi ja oli mõnus aasta. Loomulikult oli ka hetki kui tahtnuks kõiki eriti kõvasti eesti keeles sõimata ning öelda kõike seda, mis mõttes. Õnneks (või kahjuks) ma siiski seda ei teinud. Siia blogisse ei ole ma võib olla kõigest sellest, mis siin Marmandes toimunud on kirjutanud (peamised, on siiski asjaga kursis, et mis segadused siin aset leidsid), aga ütlen, et lihtne see ka ei olnud ja paar korda sai pisaraid ka valatud. Mis seal siis ikka.
Täna siis peaksin allkirjad ära andma, homme veel viimased asjad tööle ära tooma (nagu minu hea logu jalgratas) ja siis on loodetavasti tööga kõik. Nädalalõpul kavatsen siis korterit kraamida ning oma väheseid asja kohvrisse paigutada. Jaa, nimelt eile saabusid Marmandesse teist korda minu vanemad. Teevad väikest Eurotrippi ja tulid mind ka külastama. Sain nende autosse kogu kogu kraami ära anda. Ma ei oleks eluilmaski vist suutnud kõike seda lennukisse mahutada. Pakuks et nelja kohvri jagu (mul on ainult üks). Igatahes oli väga hea üllatus.
Neli