Vaadake ülesse, hingake taevasse…(mägedes)

Mul on tunne, et ma pean vist mägedesse elama kolima. Lihtsalt nii vaimustava elamuse jättis mulle nädalavahetus Püreneedes. Ma ei taha teid kadedaks ajada, aga ütlen kohe ära, et pildid mis ma siia ülesse panen on umbes kümme korda lahjemad kui tegelikkus oli.

Algas kõik sellest, et Julien tuli laupäeva hommikul minu juurde, et pidada plaanid, mida nädalavahetusega teha. Mere ääres käimisest oli mul juba veidi isu täis saanud, sest rannas niisama lebotada on suhteliselt igav ja lainetes olen ma mitme päeva jagu juba hüpanud. Seega pakkus ta välja, et lähme siis mägedesse, ta on nõus oma kolmetunnise autosõidu ette võtma. Umbes viistest minutit pärast algset ideed ja seejärel kiiret google maps otsingut olimegi juba autos et sõita kõrg Püdreneedesse, suunaga Tarbes´i poole. Kuna me olime alustanud suhteliselt hilja (uni on liiga magus), siis jõudsime sihtkohta (väike küla Lourde´i lähedal…sest Lourde´i on tuntud üle Euroopa, kuigi tõsi, pigem katoliiklaste seas) kella poole viie ajal. Lac bleu de Lesponne ehk siis Lesponne sinine järv ligi 2000m kõrgusel mägedes oli sihtmärgiks. Alustasime siis kõmpimist mäkke, mina kollastes muhu tennistes, sest mul paremaid matakjalanõusid ei olnud. Päris hingeldama ja higistama võttis, mis siis, et päike oli juba ühe mäe nõlva taha vajunud. Ma ei liialda üldse kui ma ütlen, et see oli uskumatult ilus seal.

teel mäkke

üleval uitasid ringi hobused ka

Päris järveni me siiski ei jõudnud, sest me ei tahtnud päris pimedas mäst alla tulema hakata. Aga ega sellest eriti hullu polnudki, sest üleval olnud väike kosk oli juba piisav põhjus selleks ronimiseks. Alla jõudes oli kell üheksa. Seepeale meenus Julien´ile, et ta tunneb kedagi seal samas lähistel ning kui oleks võimalus sinna öömajale saada, siis võiks pühapäeval ka mägedes konnata.

Vincent võttis meid hea meelega vastu. Istusime kolmekesi õhtul kohvikus, rääkisime juttu ning nautisime esimest augustiööd. Öömaja pakuti ka ning hommikul tutvusime Vincent´i ülimalt sümpaatse isaga, kes rääkis oma mägiseiklustest. Ütles, et teeb iga päev kasvõi pisikese jalutuskäigu mägedes. Põle ka ime, kui sa põhimõtteliselt mäe all elad.

Pühapäeval oli teejuhiks Vincent kes meid siis Püreneede rahvuslikku parki viis. Ütles, et see on küll veidi inimesi täis, see tähendab, et ei saa päris üks ringi uidata (nagu seda eelmine päev olime teinud), kuid pidavat olema üks ilusamaid kohti mida suhteliselt kerge vaevaga saab vaatama minna. Poolteist tundi autosõitu jälle ning ma ei suutnud mitte jätta õhkamata iga kord kui me mõnes kosest mööda sõitsime. Seal siis võtsime ette pooleteist tunnise matkaraja ühe järve suunas jälle. Ma ei tea, ma ei suuda ausalt öeldes piisavalt hästi kirjeldada kui ilus seal oli. Olime plaaninud üleval pikniku pidada, sest kotis olid sinki, juustu, saja ja veini, kuid kuna üleval müristas kõvasti ning taevas tõmbus mustaks siis tegime kiiremas korras laskumise. Jõudsime alla täpselt nii, et saime parajalt märjaks viimase paarisaja meetriga, kuid muidu oli kõik ok.

Parc national Haute-Pyrénées

üleval järve ääres

voilà

Pikniku pidasime veidi hiljem, siis viisime Vincent´i koju ning tuligi tagasi Marmande poole sõitma hakata, sest päev oli mööda saamas ja esmaspäev tuleb minu ju tööle tulla siiski.