Reedest kuni pühapäevani oli Marmandes siis kurikuulus tomatifestival. Kurikuulus seepärast, et kuna Marmande on tomatilinn, kuid kogu siin oldud aja jooksul pole ma näinud mingisuguseid märke erilisest sidemest tomatitega, siis lootsin et juulis peetav festival valgustab mind lõpuks selles osas. Reedel pärast tööd läksin siis linna uudistama. Sai maitsta erinevaid tometisorte, ka näiteks musta tomatit, degusteerida erinevaid maiteaineid, pannes proovile oma maitsemeeli ning osta kohalikku kraami. Oma pettumuseks pean tunnistama, et tomateid ei olnud nii palju kui olin oodanud (minu kujutlustes oleks pidanud linn tomatitest kubisema). Linnas oli kolm erinevat paika, kus toimusid erinevad esinemised ning šhow´d. Turuplatsi väljakul veetsin mina suurema osa õhtust. Suutsin ennast ise kutsuda kohvikusse koos kõigi Adolfo töökaaslastega (keda oli oma 25 ringis), olgugi, et Adolfo ise läks ära koju. Ma suurt neid ei tundnud, aga oligi hea võimalus uusi tuttavaid veel saada. Päris õhtul ühinesid need neli vabatahtlikku, kellest ma siin ka kirjutanud olen, meie seltskonnaga. Päris äge ska-grupp esines kuni südaööni ning nii me seal tantsu ka vihtusime.
must tomat siis
vabatahtlikud tomatifestivali "kostüümis"
Laupäeva hommikul kell seitse alustasime rongiga sõitu La Rochelle´i poole. Kuna ei mina ega Adolfo polnud eelmine öö palju sõba silmale saanud, siis möödusid need kolm ja pool tundi rongis sügavalt magades. Saime kaheksases kupees kahekesi tukkuda. Olles kohale jõudnud asusime rongijaamas Raoulf´i ootama. Meie võõrustaja siis, kelle Adolfo oli couchsurfingust välja otsinud. Tuli autoga meile vastu, sest ta elas ise kesklinnast 3 kilomeetri kaugusel. Veidi Raoulf´ist siis ka – tegemist on prantslasega, kelle ema oli itaallane, isa tuneesiast, sündinud on ta Itaalias, õppinud Inglismaal, kuid elanud enamuse oma eluaastatest siiski Prantsusmaal. Tema ema elab nüüd Strasbourg´is, tüdruksõber on tal Saksamaal. Räägib vabalt prantsuse, araabia ja inglise keelt. Oskab ka itaalia ja saksa keeles veidi sekka rääkida. Elab koos ühe sakslasest noore neiuga, kes teeb kahekuulist praktikat La Rochelle´is…kes teeb tema juures couchsurfingut juba kaks kuud. Seda ei ole ma küll varem kuulnud, et couchsurfing võib kesta päevade asemel kuid. Ühesõnaga oli Raoulf väga külalislahke ning inimene, kellega koos olles saad aru, et ta tõesti tunneb suurt naudingut inimesi võõrustades.
Valmistas meile õhtul eriti maitsva õhtusöögi, olgugi, et me Adolfoga umbes kümme korda palusime endeid valmistamisprotsessi kaasata, siis ta keeldus sellest kategooriliselt öeldes, et külalistena ei ole meil selleks õigust. Laupäeval ja pühapäeval näitas ta meile linna, jutustas ajaloost, sõidutas erinevatesse randadesse ning õhtul viis välja linna peale ühes oma sõpradega.
vaade kesklinnale orjade tornist
sadama äärsed kohvikud
täiskuu La Rochelle´is
sadam
La Rochelle´ist aga siis. Oli veidi väiksem, kui olin ette kujutanud. Väidetavalt on talvel seal ligi 40 tuhat ning suvel 100 tuhat elanikku. Linn, mis on tuntud oma sadama poolest. Üks suurimaid prantsuse purjelaevade sadamaid, kus on kümneid tuhandeid ilusaid paate. Kesklinn oli suhteliselt pisikene, kuid õhtul rahvast täis. Vana sadama ääres kihas elu – sarnaselt Barcelonas nähtud elavatele kujudele, kes rahvast lõbustasid, oli ka seal mitmeid erinevaid artiste. Küll tantsijaid, žonglöörijaid, kunstnikke, tänavakaupmehi… kõik ümbritsetud uudistavatest möödakäijatest.
Rannad olid seal pigem pettumuseks, kuid võib olla seepärast, et ma olen Prantsusmaal juba hirmilusaid randasid näinud. Laupäeva veetsime siiski ühes rannas võrkpalli mängides. Esimest korda mängisin Prantsusmaal võrku, igati lahe oli. Linnast veidi eemal käisime ka mudarannas – võis sadu meetreid kõndida merre, ilma et vesi üle põlve tõuseks. Põhi oli aga savine, mis väidetavalt eriti raviva ja kasuliku toimega. Seega me siis sumpasime kolmekesi seal savis.
Laupäeva õhtul kuulasime tänavakohvikus umbkeelset bändi, kes mängis kõige klišeelisemaid prantsuse laule. Saime tuttavaks mõnede toredate inimestega ning jõudsime ennem magama minekut ka ühes kohalikus baaris tantsida.
Kokkuvõtlikult siis – mulle ei valmistanud La Rochelle pettumust, tegemist on ilusa väikelinnaga, kus on tore õhtul sadamas jalutada või kohvikus istuda. Adolfo oli sellest aga eriti vaimustuses, ütles, et üks ilusamaid linnasid, mida ta Prantsusmaal üldse on külastanud (lisan, et ta ei ole eriti paljusid linnasid siin läbi käinud just). Meeldejääv viimane nädalalõpp temale siin igatahes.
pidus
