Ma olen mitu korda juba maininud kuivõrd kurvad on hüvastijätud ning kui palju ma seda viimase aasta jooksul olen pidanud siin tegema. Seekord kirjutan siis sellest, kuivõrd rõõmsad on taaskohtumised. Nimelt tuli Sophia taas selleks nädalalõpuks Marmandesse. Olime poolteist kuud tagasi siin hüvasti jätnud, lubanud, et kohtume taas, kuid mitte ealeski kumbki arvanud, et see saab taas olema Marmandes. Pigem siis Saksamaal või Eestis või siis mõnes teises riigis, aga mitte siin. Seepärast ma ei uskunudkui hästi oma kõrvu kui ta nädal tagasi mulle helistas ja seda teatas. Nimelt oli tema siinne perekond Hollandis koos lastega reisimas ning tal oli võimalus nendega koos siia tagasi tulla nädalalõpuks, et siis täna Toulouse´i sõita korterit otsima (sest septembrist hakkab ta õppima Toulouse´is).
Kui me reede õhtul kohvikus kokku saime, siis oli mul täpselt selline tunne nagu Sophia ei olekski kunagi siit ära läinud. Olime 9 kuud siin koos ja siis oli ta poolteist kuud kusagil peidus ning on nüüd tagasi. Ja kui aus olla, siis oligi kõik nii lahe nagu alati oli olnud. Polnud vahepealne Saksamaa teda teistsuguseks muutnud, prantsuse keelt polnud ka ära unustanud ega miskit.
Seega, seega laupäeva tegemistest ma siia pikalt ei kirjuta, aga tegemist oli äärmiselt kummalise päevaga, kuhu mahtus keset autoparklat mõnusa pikniku pidamine, viina degustatsioon kurgiga ning õudusfilmide vaatamine. Magasime rõdul nagu mulle juba tavaks saanud (sest nii tuleb palju mõnusam uni.
Pühapäeval aga oli plaanis Sophia siinse perekonnaga pikniku minna pidama. Pereema Nathali tähistas oma 43 sünnipäeva, kuhu meie Sophiaga ka olime kutsutud. Algas kohe varahommikul kell 9 sõiduga Ookeani äärde, et seal pikniku pidada. Jõudsimegi Arcachoni lähedal asuva järve äärde kusagil keskpäevaks, sest ma ei tea tõesti kuhu vahepealt tunnid kadusid. Kokku oli meid oma 25 inimest seal. Laotasime endaid pude alla vilusse ning sõime kõike head ja paremat alates quiche´ist ja praekanast kuni kõikvõimalike juustude ja puuviljadeni. Joodi veini ja räägiti niisama juttu. Kes tahtis ujus järves ringi, kes tahtis pidas siestat. Pärastlõunal sõitsime kogu kambaga siis päris ookeani äärde, kus suureks üllatuseks oli juukseid peast viiv tuul. Kuna ilm oli soe, rohkem kui 30 kraadi, siis oli suht ok olla rannas, palav kindlasti mitte.
pikniku kamp
välismaalased
Pique-nique
sai, loomulikult
vein, loomulikult
oooookean
sponaanne kontsert rannas
Tagasisõit oli mitte vahem meeleolukas. Ma ei tea miks, aga kuna meid oli kokku 5 autotäit, siis oli pereisa Fréderic see, kes alati kolonni juhtis. Mina, Adolfoja Sophia olime temaga koos autos. Ainukene asi on see, et mulle jäi päeva jooksul mulje, et tegelikult on ta kõigist kohalolnuist kõige väiksema orienteerumisvõimega. Õhtul kui tomtom oli meid juhatanud ühele pisikesele metsateele, mis oli tõesti üks kõige kohutavamas korras teid, kus ma kunagi olen sõitnud, katkes tagumistes autoas olijate närv. Iga paari minuti tagant helistati tagumistest autodest, vihaselt pärides, et huvitav kuhu me läheme siis. Kuna käes oli juba õhu ning viimane sööming oli jäänud kella 2 aega, siis korisesid kõigi kõhud ka mõnusalt. Ei jäänudki muud üle, kui pidasime autod kinni ja tegime spontaannse pikniku vol 2, kuid seekord konkreetselt ühe maja ees. Tegemist oli rahuliku elamurajooniga, kus õhtulhämaruses mööduvad ratturid meie kampa üllatunud pilkudega vaatasid. Kõhud saime aga täis.
Üldse oli mul ääretult hea meel selle perekonnaga tuttavaks saada, sest vaatamata faktile, et ma neile suhteliselt kontvõõras olin, siis võeti mind vastu väga soojalt, uskumatult soojalt. Ja Sophiaga oli koos tore. Ühesõnaga igati spets nädalavahetus jälle.
