Ettevalmistused prantsuse keele eksamiks ning üürike kuulsus ajalehes

Prantsuse keelest veidi. Sõnaraamatuga ma enam ringi ei kõnni. Mitte, et ma nüüd kõiki sõnu teaksin, aga kuna ma pean nagunii igapäevaselt oma läpakat tööle kaasa tassima ning veel mõnda kraami, siis pole see enam hädavajalik. Mõnikord õhtul kodus televiisorit vaadates siiski otsin teise jälle välja, et mõnda sõna otsida. Üldiselt võin rahulikult vestlustes osaleda ning televiisorit vaadata, ilma suuremate arusaamatusteta. Arusaamisega erilisi probleeme ei ole, normaalsete lausete moodustamine on veidi keerulisem. Tahaks nüüd juba veidi ilusamaid fraase moodustada enese väljendamiseks kui lihtlaused.

Võtsin teist korda elus ette ka Albert Camus-e „Võõra“ ehk „L´etranger“, kuid seekord siis originaalkeeles. Kolmveerand raamatust on läbi. Kuna Sophia loeb pooljuhuslikult sama raamatut, siis peame Michelle´ile järgmiseks tunniks analüüsi sellest mõlemad kirjutama. Michelle on siis meie prantsuse keele õpetaja. Kord nädalas, 2 tundi korraga, üritab ta siis meie keeleoskust parandada. Ning et asi liiga lihtsaks ei lähe, siis otsustasime Sophiaga endale prantsuse keele sertifikaadi ka muretseda.

DELF-DALF on siis rahvusvahelised diplomid. Nivood jagunevad DELF A1, DELF A2, DELF B1, DELF B2, DALF C1, DALF C2, kus siis DALF märgib päris edasijõudnuid ning A1 on kõige madalam sertifikaat. Eksameid saab teha keeltekoolides või suuremate ülikoolide juures, ehk siis meie jaoks kas Bordeaux või Toulouse. Kahjuks ei käis asi päris nii lihtsalt, et lähed kohale ja teed oma eksami ära. Eelnevalt on paika pandud teatud kuupäevad aastas, mil siis eksamit teha saab. Minu jaoks näib kõige tõenäolisem olevat mai lõpp. Kahjuks tuleb ennem eksami sooritamist valida nivoo, mida püüdma minna. Minu jaoks oleks igati loogilisem, et sooritad oma ekami ära ja siis näed, millisel tasemel sa oled. Aga mis teha, loogiline või mitte, nii see igatahes ei käi. Raske on hinnata, et milline nivoo oleks reaalne, kuid hetkel tundub, et B2 võiks olla sooritatav.

Erinevate nivoode eest tuleb tasuda ka erinevat hinda. Kõige soodsam võimalus B2 läbimiseks on Toulouse´is kus eksami eest tuleb välja käia 50 EUR, Bordeaux-s 100 EURi.

Eksam kujutab endast kuulamist (tekstist arusaamine ning küsimustele vastamine), seejärel kirjutamine (muuhulgas väike artikkel või arvustus mingil päevakajalisel teemal) ning seejärel 20 minutiline vestlus, kus tuleb avaldada arvamust mingil ettemääratud teemal.  Michelle tegi meile ülesandeks nüüd iga päev televiisorist uudiseid vaadata ning prantsuse keele tunniks olulisematest sündmustest kokkuvõte teha. Ajalehti peame ka prantsuse keele tunniks lugema. Kes teab, ehk saan veidi targemaks ka.

Aa, peaaegu oleksin unustanud, et ma olen nüüd kohalik „staar“. Ok, mitte päris, aga neljapäevases Republicain´is oli minust artikkel ja pilt, tutvustamaks, et mida teeb üks vabatahtlik Marmandes. Täna hommikul boulangerie´st crossainte´i ostes ütles müüja mulle, et ta nägi mind ajalehes ja pilgutas silma.

Hoian teid siis kursis kuidas mul eksamiks valmistumine edeneb. Laupäeval näiteks otsisin Marmandest vaikalikke materjale. Raamatukogus raputati mulle kurvalt pead, ühes raamatupoes kehtitati üllatunult õlgu, kuid teisest telliti mulle DELF eksamiks ettevalmistamise materjalid. Järgmisel nädalal peaks raamat kohale jõudma.

Panen veel siia lõppu ülesse kaks pilti, mis ma reedel ja laupäeval tegin. Esimene on siis tehtud Couthure´is ning teine laupäeva hommikul kella 9 ajal rongijaama jalutades. Ma nimelt veetsin laupäevase hommikupooliku Bordeaux-s ringi kõmpides. Külastasin mõningaid galeriisid, sõin üle pika aja pizzat ning nautisin vihma.

Pannkoogid ja pearäti küsimus Prantsusmaal

Ongi jälle veebruari kord. Pean tunnistama, et erinevalt detsembrist või jaanuarist on veebruar mulle alati meeldinud. Ma usun, et Prantsusmaa veebruar meeldib mulle ka. Esiteks, ma ei taha midagi ära sõnuda, aga ilm pole niivõrd enam pettumust valmistanud. Esiteks saan ma nüüd igal hommikul päiksetõusuga tööle jalutada (see on nii pool 9) ja ma ei taha väita, et Eestis päikesetõusud vähem ilusad oleksid, aga tõesti igal hommikul ma õhkan vaimustusest, kui taevas üleni punakas-oranž on. Külm on küll, oma 4-5 kraadi ehk, aga päike paistab kogu aeg, taevas on selge ning ööd on tähised. Täitsa kevade tunne on siin.

Teisipäev ja kolmapäev möödusid pannkoogiselt. Nimelt oli Prantsusmaal teisipäev üldtuntud pannkoogipäev. See tähendab et hea õnne ja jõukuse säilitamiseks või leidmiseks tuleb kindlasti pannkooke teha ja süüa. Ma küsisin küll, et kust selline traditsioon tuleb, aga kõik kolm küsitletavat kehitasid õlgu.  Ühesõnaga pidasime la garderies maha väikese pannkoogipeo koos lapste ja nende vanematega. Saime Mariga hulgaliselt neid küpsetada ja ka süüa. Eile oli meil aga jälle Centre de Loisir, seega tegime seal jällegi pannkooke. Lisan mõned pildid ka eilsest.

Õhtul sattusin ühte aktuaalset vestlusprogrammi televiisorist vaatama. Üks kuumi küsimusi praegu on pearätiku(sellise mis katab kogu nägu, jättes vaid silmad näha. Kahjuks ma ei tea kuidas seda eesti keeles nimetatakse) keelamise küsimus Prantsusmaal. Enamus saates osalenud kultuuri-ja teadusinimesi olid ühel meelel, et tegemist on kahtlase katsega äärmuslikku ühetaolisust peale suruda, justkui sundida kõiki ühesugust vormirõivast kandma. Näidati reportaaži prantsuse naistest, kes sellist pearäti kannavad, ning seda täiesti omast vabast valikust.  Räägiti valitud immigratsioonist ning prantsuse kultuuri säilitamise vajadusest.

Nagu ma korra juba eelnevalt olen maininud on pearätiku kandmine praegu keelatud juba avalikes haridusasutustes ning muudes avalikes asutustes(näiteks baarid jms…omaniku otsustamise järgi). Kui ma mõni aeg tagasi paari siinse õpetajaga sattusin rääkima, siis mind tõiselt üllatas, kuivõrd suurt hirmu inimestes pearätt ning üldse islamism tekitab. Automaatselt seostatakse seda naiste õiguste rikkumise, seejärel terrorismiga. Üks naisterahvas näiteks ütles, et ta tunneb hirmu, kui tänaval kõnnib tema kõrval üleni looristatud isik, olles justkui kookonis, kus keegi teda näha ei või. „Kes teab, võib olla on tegemist veel mingi terroristiga,“ ütles naisterahvas. Ning kuna Prantsusmaa on ametlikult „laique“ ehk siis ilmalik riik, siis tuuakse pidevalt õigustuseks seda, et selleks, et kõiki võrdselt kohelda, ei tohiks usulised sümbolid sinna vahele jääda.

Nukker nädal ja teejoomine Saksamaa teemadel

Eelmisel neljapäeval sain Eestist teate lähedase sugulase äkilisest lahkumisest siit ilmast. Siiani ei suuda seda uskuda ning arusaadavalt on viimased päevad möödunud nukrates toonides. Kummaline on olla kaugel sellisel hetkel. Siin liigub elu sama moodi edasi, ei suuda uskuda, et lihtsalt nii äkitselt ongi üks elu möödas ning üks lugu lõppenud. Punkt. Hüüumärk. Midagi ei ole teha, sest kellegi surm on tõesti üks väheseid tragöödiaid, mil teistel ei ole midagi selle suhtes võimalik ette võtta, kuidagi olukorda parandada. Lihtsalt kurb olla ning püüda paratamatusega leppida. Keegi ei küsi, kas tahad või taha.

Pühapäeval kutsusid Marie and Sophia mind jalutama, et kuidagi päeva täita sisukamalt. Sellest siis veidi.

Üle pika ajal oli pühapäeval ilus ilm, sest tavaliselt sajab vihma või on lihtsalt sombune, mistõttu läheb ilm päeva üldise meeleoluga suurepäraselt kokku. Kuna eile siiski juba hommikust saadik päike paistis ning õhk kevade järgi lõhnas, siis olin ma nõus väikese jalutuskäiguga. Marie, Sophia ning Gisella. Viimane on siis üks saksa päritolu pensioniealine daam, kes juba aastakümneid Prantsusmaal elab. Sophia ning Marie on temaga regulaarselt suhelnud, kinos koos käinud või linnas kohvi joonud. Kõik kolm sakslannad, räägivad nad üldjuhul saksa keeles, seega pole ma ennast sinna seltskonda pressinud. Eile oli mul siiski rõõm Gisellaga tuttavaks saada.

Sõitsime kõik neljakesti Miramont´i järve äärde, mis on ligi 20 kilomeetri kaugusel Marmandest (hinnanguliselt). Eesmärgiks oli sealsele järvele tiir peale teha. Kuidagi kujunes nii, et Sophia ning Marie sammusid mõned meetrid eespool ning mina ning Gisella veidi taga pool. Seega oli asi kuidagi automaatselt otsustatud, et minul tuleb prouaga tutvust teha. Esiteks pean märkima, et olgugi, et tegemist on endise prantsuse keele õpetajaga ning daamiga, kes on rohkem kui pool elu Prantsusmaal veetnud, on tema prantsuse keelel siiski arusaadav saksa aksent. Uskumatu.  Aksendist rääkides pikin siia vahele ühe teise loo.

Nimelt külastas eelmise nädala algul bürood üks noor prantslanna, kes nädal varem oli lõpetanud oma vabatahtliku teenistuse Itaalias. Aasta aega oli teine elanud Põhja-Itaalias Vareses ning töötanud kohalikus raamatukogus oma projekti raames. Kuna minu organisatsioon oli temale saatvaks organisatsiooniks, siis tuli ta meile oma kogumusest rääkima ning mõningaid pilte näitama. Esimene üllatus oli see, et neiu rääkis prantsuse keelt tugeva itaalia aksendiga. Jällegi uskumatu. Veel aasta tagasi ennem vabatahtlikku teenistust ei rääkinud ta üldse itaalia keelt. Parasjagu bürood külastanud naisterahvas näiteks küsis imestunult, kuidas see itaallasest vabatahtlik nõnda korrektselt prantsuse keelt räägib. Tema imestuseks seletasime, et tegemist on siiski prantslannaga ning prantsuse keel ongi tema emakeel.

Aga tagasi pühapäeva juurde. Ühesõnaga möödus tunnike ümber järve kõndides Gisellaga vesteldes. Sain teada, miks ta Prantsusmaal on, mida ta Marmandest arvab. Minul tuli Eestist väike ülevaade anda (nagu tavaliselt). Esimene küsimus puudutas Venemaad – et kas ma/me räägime vene keelt. Järgnevalt tundis ta huvi selle vastu, kuivõrd sarnased kolm baltiriiki omavahel on. (Siin võetakse Eestit, Lätit, Leedut justkui ühe riigina). Seejärel väike ülevaada Eesti lähiajaloost ning mõned olulisemad numbrid (nagu elanike arv pealinnas, rahvaarv, liitumine Euroopa liiduga jne.).

Pärast jalutuskäiku suundusime Gisella juurde. Tegemist oli äärelinnas asuva väikese majakesega. Idüllilises toakeses diivanil istudes küsis Sophia minult, et kas Eestis on vanade inimeste majad ka samasugused. Ma ei osanud midagi selle peale kosta, sest ausalt öeldes ei ole ma kuigi palju üksikute vanainimeste majadesse sattunud. Pitsilised kardinad, palju maale seinas, heledad toonid, tumedast puidust korralik mööbel, laulalinikud, tiksuv suur seinakell, suur raamaturiiul, roosa roosiline diivan, ülim kord ning puhtus. Kõik tundus olevat heas korras, hooldatud, justkui kusagil muuseumis.

Gisella otsis välja roosilise teeserviisi ning pakkus meile kooki ja teed/kohvi. Esiteks arutasid nad Mariega ligi pool tundi Berliini müüri langemise aastapäeva sündmusite üle (nimelt toimus Prantsusmaal ning ka Marmandes märkimisväärsel hulgal igast üritusi sellel teemal). Seejärel läks jutt sellel, kuivõrd solvav või haavav on sakslastele (Marie ja Gisella näitel) see, kui Saksamaad esimese asjana natsismiga seostatakse. Marie rääkis vihaselt sellest, kuidas Berliini müüri langemise aastapäeva seminaril siiski jällegi jutt sellele läks, et kas Saksamaal on praegugi palju natsiste. Ligi pool tundi arutlesid nad sellel teemal. Seejärel rääkisime Ida ja Lääne Saksamaa erinevustest. Nimelt ütles Marie, et kui ta kuulis, et Marmandesse tuleb sakslasest vabatahtlik Sophia, kes tuleb Saksamaa lääne osast, siis selle teadmise põhjal juba lahterdas ta teatud gruppi. Sain teada, et stereotüüpselt on läänesakslased parema elujärjega inimesed, need, kes on saanud elada vabaduses, need kellel kunagi millegi järgi puudust pole olnud, teistsuguse mentaliteediga inimesed. Lõpuks arutlesime veel pearäti keelamise üle Prantsusmaal ning siis oligi kes aeg, mil päike hakkas loojuma, tuba oli täidetud oranži kumaga ning meie koju suundusime.

Tänane sõltuvus

Umbes 50 korda kuulasin tööl meile saates!

Igapäevane töörügamine ja kolimine

Töökas nädal on jälle möödas. Ma polegi vist lähemalt sellest kirjutanud, mida töökas minu jaoks siin tähendab. Ehk siis mida ma büroos olles teen. Lühidalt öeldes, istun arvuti taga nagu büroos töötavad inimesed ikka. Tööle lähen kella 9-ks ning üldjuhul olen büroos poole 5-ni, kust ma siis otse La garderiesse lähen lastega tegelema. Ma ei tea kuidas on võimalik asju nii korraldada, et kogu aeg on iga asjaga ülimalt kiire, aga meie organisatsioonis see nii just käibki. Iga nädal on vähemalt kord koosolek, kus siis kõigile juhtnöörid kätte jagatakse, mida oma äranägemise järgi tuleb võimalikult kiiresti ellu viima hakata. Tavaks on saanud, et kuna kättejagatavate ülesannete hulk oletab valmissaadavate ülesannete hulga, siis koguneb iga nädalaga justkui „tagavaraks“ veel ülesandeid.

Eelmisel nädalal tegelesin mina siis järgmiste asjadega:

Kuna Euroopa Liidu „Youth in Action“ programmil on 5 rahataotlus tähtaega (1.veebruar, 1.aprill, 1.juuni, 1.september, 1.november), kuid üldjuhul on raha suurem võimalus saada kahel esimesel tähtajal taotlus esitades, siis käib praegu 2010 aasta uute projektide paika panemine ning kirjutamine. Pealegi toimuvad enamus noortevahetused, laagrid või seminarid kas suvel või sügisel, seega jällegi tuleks projektid esitada veebruaris või aprillis. Kõigepealt töötasin siis töökaaslane Elodiega 3.1 noortevahetuse projekti kallal, mis kõigi eelduste kohaselt toimuks 2010 aasta juulis Marmandes. Mingid esialgsed plaanid selle tarvis pandi paika 2009 aasta juulis Etcharry´s seminaril 5 eri riigi esindajate vahel, aga nüüd on tarvis need ideed projektiks vormida . Ühesõnaga nuputasime siis täpsemat aja- ja tegevusplaani välja ning alustasime selle lahtikirjutamist projektis. Minu „rõõmuks“ tuleb seda loomulikult prantsuse keeles teha.

Samal ajal tegelesin nimekirja koostamisega, keda tuleval reedel kokkusaamisele/koosolekule kutsuda. See tähendab seda, et lappasin läbi umbes 5 paksu mappi erinevate projektide kohta, kus oli iga osalenud noore ankeet. Otsisin sealt välja kõik vanemad kui 13 aastased noored. Kokku sain selliseid 36. Umbes pooled olid suutnud ankeeti oma e-maili aadressi kirjutada, neile saatsin siis vastava infoga meili. Ülejäänute tarvis otsisin aadresse ning panin kirjad posti. Kokkusaamine on siis mõeldud selleks, et noorte endiga arutada, millistest projektidest keegi huvitatud oleks ja kuidas asjad käesoleval aastal välja võiksid hakata nägema.

Samal ajal alustasin hiiglasliku andmebaasi loomist tulevaste Sureaux vabatahtlike jaoks. Nimelt, teatavasti eksisteerib interneti avarustes üks teatud sait, kus on tuhandeid erinevaid projekte vabatahtliku teenistuse tarvis ning kust erinevate kriteeriumite järgi endale sobivat otsida. Kahjuks pole andmebaasist projekti otsides võimalik teada saada, kas organisatsioon ka hetkel endale vabatahtlikku otsib või on neil keegi juba aastaks näiteks olemas. Seega, arvas minu ülemus, et oleks väga asjalik võtta ühendust kõigi 2009 ja 2010 aastal akrediteeritud vastuvõtvate organisatsioonidega, et neilt otse küsida, kas nad otsivad 2010 või 2011 aastal vabatahtlikku ning millisel viisest tähtajast kanditaate otsitakse. Selline andmebaas lihtsustaks tunduvalt sobiva projekti leidmisel. Hea mõte ju, aga 2009 ja 2010 akrediteeritud projekte on KÕIGEST ligi 1500. Kõigi nendega kontakteerumine ning saadud info klassifitseerimine ei ole mitte pisikene ülesanne.

Väljaspoolt tööaega tegelesin aga teise tuppa kolimisega. Nimelt elan nüüd juba mõned päevad korteris täitsa üksi. Nagu varem räägitud kolis ja sõitis  Gloria ära ju detsembri algul ning Marie eelmisel nädalal. Uued elukaaslased peaksid saabuma kusagil veebruari keskel. Tegemist on kahe vabatahtlikuga Itaaliast. Üks peaks olema 19 aastane noormees Adolfo ja teise kohta info hetkel puudub.  Seega saan ma mõned hea nädalad üksindust nautida.

Alustuseks kolisin oma endisest toast ümber Marie endisesse tuppa. Tundus tunduvalt hubasem teine. Seejärel tegelesin suurpuhastusega terves korteris, sest lõpuks ometi tekkis hea võimalus kogu mõttetu kola ära visata, sest nüüd on vähemalt selge, et see kellelegi ei kuulu. Juba Tartus mitmete inimestega koos elades tekkis ajapikku eriti palju sellist anonüümset kola, mis justkui kellegi oma ei olnud, aga keegi seda ära visata ka ei julgenud, sest et järsku on siiski kellegi oma. (Nimelt suutsin ma ühe korra Tartus kellegi eriti räbalad talvesaapad ära visata, sest mulle tundus, et need on aasta aega kuskil riiuli nurgas vedelenud, ning välja nägid need ka halvad. Veide aja pärast asus nende omanik aga neid otsima ning siis oli eriti halb öelda, et mmm…ma viskasin need ära.)

Mõrv väikelinnas ja peod suuremates

Ma alustan siis šokeerivamast. Väike ja rahulik Marmande ei ole pärast eelmist nädalavahetust enam kunagi samasugune. Esimest korda üle pika pika aja, lõpetati ühe noormehe elu vägivaldsel teel. Eelmisel laupäeva öösel vastu pühapäeva, mil lustimisest väsinud pidulised klubist kodu poole hakkasid pöörduma, tekkis kahe seltskonna vahel konflikt. Ma ei ole täpselt kursis, kes või kuidas, aga keegi sõitis kellegi autole ette ja sealt edasi arenes kahes erinevas autos olnud noormehe vahel sõnasõda, mis õigepea muutus kakluseks, mille peale üks noormees noa haaras ning teise surnuks pussitas. Iseenesest on selliseid kurbasid öösid nähtud suuremates linnadest vist korduvalt, kuid Marmande jaoks oli selline insitent tõeliselt ennekuulmatu. Terve eelmise nädala on kohalikud ajalehed sellest kirjutanud ning suitsupauside põhiteemade hulka kuulub samuti selle kohutava öö sündmuste arutamine. Kuna tegemist on väikelinnaga, siis olid kuritöö tegelased enam vähem nägupidi ka näiteks minu töökaaslastele tuttavad. Mina neid inimesi ei tundnud ning kuna ma iga päev ajalehti ei satu lugema ning suitsupausidel ka liiga aktiivselt ei osale, siis jõudis kogu informatsioon minuni umbes 2 päevase viivitusega.

Sellise krimikroonika peale on raske nüüd oma pidudest hakata rääkima, aga mis teha, kui minu jaoks eelmine nädal lõbusalt möödus. Käisin kahes erinevad linnas bailamas. Neljapäeval oli selleks 60 km kaugusel asuv Agen, kus ma käisin Lydie, Aurore ja Virginiega. Need on tütarlapsed, kellele ma ka siin kirjutades olen vihjamisi viidanud, aga mitte vist nimepidi tutvustanud. Ma usun, et nüüd on aeg, sest viimasel ajal olen mitmeid õhtuid nende (ja nende sõpradega) veetnud. Tegemist on siis kohalikega, kellega ma tuttavaks sain siis, kui vabatahtlike grupp novembris ja detsembris Marmandes oli. Nagu mõnes armastusromaanis, tärkas Lydie ja kreeka vabatahtliku Konstantinose vahel tuline armastus, mistõttu Lydie mitmeid õhtuid meie seltsis veetis ning ka oma sõbrad kaasa tõi. Pärast vabatahtlike grupi lahtkumist intregeeriti meid Sophiaga aga kuidagi sujuvalt uude seltskonda ja ühtäkki olime saanud ligi 10 liikmelise sõpruskonna osaks. Loomulikult tervitasime seda soojalt, sest esiteks on tegemist kohalikega, ning üks vabatahtliku teenistuse eesmärke on ju kohalikega kontakti loomine. Teiseks laienes meie tutvusringkond märgatavalt ning kolmandaks oli ju lihtsalt tore, kui sind kuhugi kutsutakse. Ma ei saa öelda, et see on tingimata seltskond, kellega ma ka Eestis olles suhtleksin, aga kahtlemata on tegemist äärmiselt sümpaatsete ja sõbralike inimestega. Veidi noored küll, minust 2-3 aastat nooremad, aga ca va. J

Ühesõnaga kutsusid 3 eelnimetatud tütarlast mind endaga koos Ageni peole. Tulid mulle autoga tööle järgi ning suundusimegi neljapäeva õhtul kella 7 ajal Ageni poole. Kõigepealt tegin tutvust sealse üliõpilaselamuga, kus me ühes suurenenud seltskonnaga koos õhtust sõime . Öö lähenedes suundusime ühte suuremasse baari, kus käis korralik tants ja trall. Naljakas oli see, et sellistes kohtades armastavad prantslased üli äraleierdatud poplugude vahele ka traditsioonilisi prantsuse laulukesi täiest kõrsist laulda. Siis, kui korralikud tööinimesed juba sügavat und nägid, suundusime klubisse, kus me kella poole neljani tantsisime. Seejärel aga autoga tagasi Marmandesse ning ligi 5 ajal tudusin oma voodis. Õnneks olin ma eelnevalt arvestanud sellega, et reede hommikul ei ole mul võib olla väga suurt vaimustust värakult ärkamiseks ning vahetasin tööajad ära nõnda, et sain alles pärastlõunal tööle minna.

Kui Ageni minek toimus minu jaoks suhteliselt spontaanselt, siis laupäevaks planeerisin teadlikult endale tegevust. Kuna Sophia oli terve nädala Bretange´s seminaril, siis otsustasin juba esmaspäeval, et nädalalõpul ei ole mõistlik üksi Marmandesse igavlema jääda. Seega otsustasin Couchsurfinguga õnne proovida (kes ei tea, mis see on, siis on viimane aeg väike Google otsing teha). Otsisin välja ühe sümpaatsema inimese Toulouses (sest see on mitte liiga kaugel) ja kirjutasin, küsides, et kas ta oskavab mulle soovitada midagi laupäevaks, ehk on mõni hea kontsert või üritus Toulouse´is toimumas. Vastuseks sain kutse ühe pianisti sünnipäevapeole. Noh, kuna plaan iseenesest oli juba algselt kahtlane, siis mõtlesin, et mis seal ikka, iga pidu vajab mõnda tundmatut.

Sõitsingi laupäeva keskpäeval rongiga Toulouse. Jalutasin päeva linnas ringi, jõin kohvikus teed ning külastasin mõningaid äärmiselt ülerahvastatud poode (tõesti, poed näevad suuremalt jaolt välja sellised, et kitsukeste riiulite vahel ringleb inimeste rivi – üksteise järel, teokiirusel, liigub ühest uksest sisse üks osa inimesi ning põhimõtteliselt samas järjekorras liigutakse pärast uksest välja tagasi). Õhtupoolikul siis suundusin aga peole. Ma pean juba ette ära mainima, et ma olin ülimalt rahul, et ma siiski otsustasin minna. Ma ei hakka kogu õhtut ümber jutustama, aga lühidalt öeldes oli väikeses, kuid hubases korteris koos ligi 30 inimest, kes põhimõtteliselt öö läbi muusikat tegid. Kolm akordeoni, 3 kitarri, basskitarr, trummid, djembed ja muud löökriistad, pisikene klaver ning hulgaliselt muid väikeseid vidinaid. Enamus kohalviibijatest olid tihedalt muusikaga seotud ning aktiivsed harrastajad, seega oli lärm (sest tõesti muusika oli väga kõva) siiski kõrvupaitav. Meeleolu ja atmosfäär oli äärmiselt,äärmiselt meeldiv ja inimesed kellega ma tuttavaks sain, olid tõesti suurepärased.

Nõnda oligi, et kuna baila kestis kuni 5-ni hommikul, siis otsustasin, et mul ei ole mõtet üldse enam kellegi juurde magama minna, vaid parem on otse esimesele rongile kiirustada. Kell 7 hommikul jõudsin Marmandesse ning suundusin magama.

Kes see Jeesus on ja mida saia seest otsida

Keegi kord mainis mulle, et ta ei loe kunagi raamatuid, mis algavad ilma kirjeldusega. See tuli mulle meelde seoses sellega, et ma tahtsin taaskord siin alustada ilmajutuga. Paraku mõjutavad minust olenematud asjaolud (nagu ilm) paljuski minu ja ka teiste siinviibijate igapäevaelu. Maramandes ja Prantsusmaal lasevad nad eriti kannatlikult ilmal oma elu seada. Nagu ma eelmises postituses mainisin, on siin tibakena lund sadanud. Laupäev sadas sedasamust veidi rohkem, seega on kogu Marmande kattunud 2-3 cm lumega. Kuna ilm on siin meie mõistes siiski suhteliselt soe, jäädes 0 kraadi ringi, siis meenutavad lödised tänavad suhteliselt masendavat Eesti novembri ilma. Pühapäeval pidin Elodie ja Sophiaga minema termaalbasseinidesse Marmandest veidi eemal, aga loomulikult jäi see teostamata lume tõttu. Laupäeva õhtul oli algselt plaanis seltskonnaga Bordeaux-sse klubisse sõita, aga loomulikult on liiga ohtlik ju autoga sellistes oludes sõita, seega jäi see ka ära.

Kuna Cathyl (minu boss siis) oli laupäeval sünnipäev, siis plaanisime Marie ja Sophiaga talle mingit huvitavat sünnipäeva üllatust. Õigemini oli algselt tegemist vaid Marie segase ja ülientusiastliku ideega. Reede õhtul koos pizzat süües ei jätnud ta aga kuidagi jonni ja nõudis tungivalt, et me aitaksime tal mõnda põnevat ideed välja mõelda. Olgugi, et ma ei olnud alguses kuigi vaimustunud Cathyle millegi korraldamisest (sest õigupoolest ei ole me teab mis suured sõbrannad), siis pärast paari tundi erinevate ideede mõlgutamist, tuli hoog juba täitsa sisse. Plaanisime siis midagi sellist, et laupäeva päeval kui me turuplatsi kohvikus (kus kõik alati kohtuvad) kokku saame Cathyga, siis saab ta oma kohviga ka tüki kooki ühes küünla ning kirjakesega, mis palub tal minna kõrvalasuvasse apteeki, kus ta leiab paki vitamiinidega ja järgmise kirjakese. Peale seda oli samal platsil veel paar kohta, kuhu kirjad teda oleksid juhatanud, kui ei oleks olnud seda neetud lund. Nimelt läks kogu plaan luhta, sest lumeolude tõttu ei saanud Cathy üldse laupäeval linna sõita.

Neljapäevasel päeval käisin aga oma siinsel perekonnal taas külas.  Polnud neid päris pikalt näinud, sest detsember lendas valgusekiirusel vist üldse mööda. Igatahes nägin ära siis ka nende jõulukuuse, mis veel ehituna toas seisis. Lisan, et need, keda ma siin Prantsusmaal tunnen, siis keegi neist ei toonud jõuludeks tuppa päris kuuske, vaid ikka see sama kunstkuusk otsisti kapist välja. Ma ise tegelesin veel eelmisel nädalal La garderie kuuse karpi toppimisega.

Sõime koos lihafondüüd – justnimelt peale juustu ja šokolaadifondüü nägin esimest korda ära ka lihafondüüd. Põhimõte on siis sama, laua keskel on tulel kauss, mis on õli täis ja kus igaüks oma kahvikesega väikeseid lihatükke küpsetab. Mõni minut ja ongi olemas ülimalt nämmad lihatükid, mida siis salati ja erinevate kestetega süüa.  Magustoiduks oli siis Galette.

Kuni eelmise nädalani arvasin ma et galette tähendab prantsuse keels vaid soolast pannkooki. Selgus, et see ei ole päris tõsi. Nimelt on siin traditsiooniks kolmekunginga päeval süüa galette. (Reaalsuses süüakse seda ehk ka juba nädalake varem ja hiljem, sest kaupmehed ometigi ei saa kraami ju ainult üheks päevaks müüa). Neljapäeval tegime korraliku galettisöömise läbi ka la garderie lastega. Tuli välja, et galette on miskit, mille kohta mina Eestis ütleksin pidupäevasai. Selline magusa suhkurpuruga, ümar magus sai. Saia sisse on peidetud aga imepisike vidinake (kuna on palju inimesi, kes neid vidinaid siin koguvad, siis kujutavad need kujukesed küll kokteilikaase, loomi, mingeid söögiasjandusi…isegi „Avatari“ tegelasi, ühesõnaga on neid kõikvõimalikes vormides), mille leidjale pannakse pähe kroon. Selleks, et ei oleks mingit sohitegemist käib koogitükkide jagamine aga nõnda, et kõige noorim laua ääres viibija läheb laua alla ning ütleb iga koogitüki puhul, kellele see tuleb anda.

Pisikeste kohta veel nii palju, et kuna Prantsusmaa on religioonitu riik, siis koolis usust ei räägita. Jutustasin parajasti lastele kolmakuninga päeva legendi, kuidas kolm kungat Jeesuslapsele kingitusi läksid viima, kui üks pisikestest küsis, et kes see Jeesus veel on. Jah, võib olla ei oleks tulnud olla üllatunud, aga tõesti, 6-7 aastased lapsed ei olnud kuulnudki Piiblist ning Jeesus oli ka tuntmatu tegelane. Samas ma ei ole kursis, võib olla sama vanad lapsed Eestis ka selliseid asju ei tea.

Ühesõnaga sõime seda saia ka minu perekonnaga ning selle pisikese vidina leidsin mina oma tüki seest. (juhuu..vist!) Pärast seda andis minu perekond mulle üle minu jõulukingi. (Mina viisin neile 2 DVD-d, pisikestele „Lepatriinude jõulud“ ja suurtele „Singing Revolution“ – mõlemad prantsuse keeles) Ma usun, et keegi teist ei arvaks vist aga ära, mille mina läikiva ja krabiseva paberi seest leidsin. Tegemist oli pisikese meigikohvriga, ühes hulgalise meigikraamiga: alustades mitmetest lauvärvist, huulepulkadest, silmapliiatsitest, küünelakkidest jn. Ma ei tea, need, kes mind näinud on, teavad, et ma kuigipalju ennast ei meigi. Ei teagi, kas see oli vihje, et peaks seda rohkem tegema või mis, aga üllatusena tuli see kohver küll. Aga igatages meeldib mulle väga oma siinse perekonnaga aega veeta ning mul on alati ülimalt hea meel nende küllakutsete üle.

15 minutit lund

Eilsest algasid Prantsusmaal suured soodusmüügid. Enamus riidepoode on hindu 50-70 % langetanud, et need, kellel jõuludest veel mingit raha järel on, selle kahtlemata siiski poodi tooksid. Viis nädalat kestab siin see odavamate hindade kampaania.  Jalutasin täna siis ka Marmande poed läbi. Kellel tahtmist on võib endale igast kampsikuid ning muid suhteliselt ebamäärasied esemeid nii 5 EURi eest soetada sealt hulgaliselt. Üldiselt jäävad siin hinnad suhteliselt Eesti tasemele. Kallimad pole asjad siin kindlasti, pigem teatud juhtudel hoopis odavamad.

Eile toimus aga ka midagi veel märkimisväärsemat. Nimelt „mattub“ Prantsusmaa lumme. Bretange piirkonnas, mis asub siis lääne-loode osas, sadas maha 5 cm lund. Marmandes sadas vähemalt 15 minutit korralikult, nii et maapind oli hetkeks et peaaegu valge. Loomulikult sulas see siin järgneva 15 minutiga ära. Töökaaslased tuiskasid aga innustunult välja „lumesõda“ tegema. Ma ei tea, ei tahtnud teiste rõõmu küll rikkuda, aga tõesti, selline lumi ajab natukene naerma küll. Aga veel vähemalt nädalaks lubatakse külma ning lume jätkumist. (Vaatasin eile õhtul uudiseid ning seal oli saate teine põhilugu pühendatud lumele)

Kuna mul on neljapäeva hommikud nüüd jälle vabad, siis otsustasin täna raamatukogust endale midagi lugemiseks otsida, et oma prantsuse keelt veidikene normaalsemaks lihvida. Veetsingi siis oma tunnikese riiulite vahel „õiget“ raamatut otsides. Kohe mitte midagi ei kutsunud. Kaante järgi ei tohiks küll raamatut valida, aga tõesti, ma kohe üldse ei tunne prantsuse autoreid. Lugesin siis raamatute tagant tuvustusi, vaatasin kirja suurust ning raamatu formaati ning pealkirja. Lõppkokkuvõttes tulin ilma raamatuta ära, sest tuntus, et täna on selle valimine liiga keeruline. Oskab keegi mulle midagi soovitada?

Tööl on see nädal alanud koosolekuliselt. See tähendab, et esmaspäev oli terve päev koosolek, teisipäev pool päeva ja täna pärastlõuna samuti. Et panna paika aastaplaanid, jagada ära, kes mingi projektiga tegeleb ning kuidas asju jagada. Mulle anti siis alustuseks juunis Marmandes toimuva noortevahetuse projekti kirjutamine. Partneriteks, Poola, Liibanon, Armeenia ja Makedoonia ning loomulikult Prantsusmaa. Kuna ma ei ole sellise asjaga varem tegelenud, siis täitsin ma lünkasid päris oma hea äranägemise järgi. Tore lugu on see, et seda tuleb teha prantsuse keeles, mis samuti on üks minu tugevamaid külgi (või siis mitte). Aga põnev on, eks paistab, kuidas see välja kukub.

10 Naasmine Prantsusmaale ning lähikontakt Eiffeliga

Jätkan nüüd hoolikamalt blogi kirjutamist, sest ausalt öeldes ei ole pikemalt juba aega olnud midagi rahulikult kirja panna või üle lugeda (seega tuhat vabandust kõigi kirjavigade pärast). Küll oli põhjuseks vabatahtlike projekt, mis kuu aja jooksul Marmandes kogu töö- ja vaba aja endasse neelas ning seejärel üürike Eestis viibimine. Nüüd olen aga tagasi Marmandes ning kõigi eelduste kohaselt on järgmised 8 kuud see minu kodu, kuhu ma ikka jälle tagasi pöördun.

Jõudsin eile õhtul, pärast päeva kestnud väsitavat reisi, alustades kell 6.15 hommikul Tallinna lennujaamast suunaga Helsingi poole, sealt siis Pariisi. Pariisist rongiga Bordeaux-sse ja sealt rongiga Marmandesse. Õhtul kell 9 lajatasin kohvri oma toa põrandale. Sellest võiks nüüd mulje jääda, et Marmande asub kusagil teises maailma servas, et siia 15 tundi tulla, aga võta näpust, kõigest kuskil 3000 km Tallinnast. Eks tegelikult saaks ka kiiremini, aga kuna lennukid ja rongid hilinevad, streigivad või siis mattuvad kohutavasse 2 cm lumme, siis ma varusin endale hiliemisruumi. Veetsin kolm tundi Pariisi seigeldes. Kuna rong läks Montparnasse jaamast, mis erinevalt mõnest teisest jaamast pakub eriti mugavat pagasi hoiustamise teenust, siis toppisin oma kohvri metallkasti ning astusin kaks kätt taskus pühapäevast Pariisi uudistama.

See võis olla ligikaude kümnes kord Pariisis, mil mul natukene või veidi rohkem kui natukene aega on olnud seal ringi vaadata. Siiski pole ma kogu selle aja jooksul kordagi legendaarse Eiffeli juures käinud. Otsustasin selle vea siis lõpuks parandada. Nõnda, et kui ma rongijaamast välja astudes kusagilt eemalt sedasamust raudkolakat märkasin, teadmata kui kaugel see tegelikult võiks olla, sedasin suua sinna poole. (ausalt öeldes ei osanud ma kusagile mujale ka väga minna, sest kaarti mul käepärast ei olnud ning miski muu mulle nii teravalt silma ei torganud ka). Aa, kindlasti ma pean ära märkima seda, et -20 kraadisest Helsingist tulles oli ligi 3 kraadine Pariis miskit kummalist. Päike paistis, inimesed olid minuga võrreldes äärmiselt kergelt riietatud ning muru oli roheline.

Tunnike kõndimist ning ma olingi kohal. Kuna seal oli liiga palju inimesi selleks, et ma oleks viitsinud järjekorras oodata, siis klõpsisin paar pilti ja oligi aega tagasi jalutama hakata. Aga ma pean lisama, et mulle meeldis pühapäevane Pariis. Hõredamalt rahvast, enamus kohad suletud, päike ka paistis ning uskumatult palju tervisesportlasi jooksis mulle nende paari tunni jooksul vastu.

Marmande võttis mind vastu aga vihmasajuga. Sophia ootas mind rongijaamas ning sammusime kohvrit lohistades ning muljeid vahetades minu poole. Eriti hea oli, et ma ei pidanud esimest ööd üksi korteris veetma (Marie oli veel Saksas). Ikka on ju kurb olla, kui oled eriti lumise ja mõnusa Eestimaa, kodu ja kõik sõbrad taas kaugele jätnud.

2010

Viimane õhtu kodus. Homme hommikul kell 6 siis lennukile, et tagasi Prantsusmaale sõita.